Ego Insenerimine

Ego on inimese vanim kaitsetarkvara. See loodi kunagi ellujäämiseks: ohtu tuvastama, staatust säilitama, aktsepteeritav olema. Kuid need ohud on nüüd kadunud. Järele on jäänud pidevalt töötav, kuid funktsiooni kaotanud taustaprotsess. See peatükk algab selle protsessi tagasipööramise insenerimise analüüsiga.

Ego'l on kolm põhialamoodulit. Esimene on sotsiaalne heakskiit: mehhanism, mis muundab meeldimised dopamiiniks ja peab teiste silmis peegelduvat reaalsuseks. Teine on identiteedi kindluse ehitamine: "ma olen see" ja selle määratlemise kaitsmiseks kõike tegeva kaitseliini loomine. Kolmas on haavatavusest põgenemine: isoleerimisprotokoll, mis ohverdab tõelise ühenduse, et mitte näida nõrk. Need kolm alamoodulit tarbivad märkamatult kogu süsteemi ressursse.

Üksildus on ego debug keskkond. Sotsiaalses keskkonnas on ego pidevalt aktiivne, sest on vaatlejaid, on esitus, on roll. Kuid üksi olles sulguvad sotsiaalsed protokollid. Järele jääb vaid toorandmed. Üksildusest kartes inimene kardab tegelikult ego vaikust. Selles vaikuses muutub nähtavaks ego all olev tühjus.

Ego't ei saa kustutada ja see ei tohiks olla ka eesmärk. Ego ei ole riistvara viga, vaid tarkvarakiht. Sa ei saa seda eemaldada, kuid saad süsteemi õigusi vähendada. Alusta jälgimisega. Millal ego aktiveerub, millistele käivitajatele see reageerib, milliseid mustreid see kordab. See jälgimine on esimene samm ego juhtimisel.

Kriitiline eristus ilmneb siin: sa ei ole ego. Sa oled teadlikkus, mis jälgib ego. Kui ego astub lavale, on selle äratundmine erinev selleks muutumisest. Kui suudad seda eristada, hakkab süsteem kontrolli tagasi saama. Projektsioon peatub, reageerimisvõime väheneb, otsused selginevad.

Pärast ego allika koodi lugemist muutub järgmine samm selgeks: piirid. Sest süsteem, mis õpib ego juhtima, suudab nüüd ka väljastpoolt tulevaid nõudmisi filtreerida. Piirid on ego insenerimise loomulik jätk.